|
Ma polnud parajasti kuulamas loengut ega lugemas raamatut, mis olid ainukesed tegevused viimasel ajal mida ma leidsin end tegemas. Ilmselt oli see bussis number viis, aknast paistmas tormine meri. Mu silme ette manas end pilt minust ja L-st ning meie ühisest jalutuskäigust mööda mere äärt, meie esimesest jalutuskäigust üleüldse, minu esimene päev selle ebamaise poisiga. Piik kleenuke kuju ruudulise pintsaku ja süsimustade sassis juustega. Tema suured rohelised kurvad silmad ja kõik need miljon emotsiooni mis ta näos oli ja mida ta nii hästi oma kõrgi maneeriga endasse peitis. Kassett tema pintsaku taskus, Luminal ja Ükskõik Üksteist ning jupp luuletust, koos L-ile omase illustratiivse allkirjaga ... Ilmselgelt paisusid mu silmad suurest uskmatusest suureks nagu tõllarattad ning hämarat bussi valgustas mu pea kohal eredalt süttiv sajavattine lamp, mille hõõgniit minu naeratuse saatel kuni Hobujaamani vastu pidas. Ma ei suutnud seda uskuda, kuidas ma sain lugeda läbi tervelt kaks raamatut ning selle peale mitte tulla. Edward oli L. Võib-olla oli asi selles, et mina ei olnud tema Bella. Võib-olla on asi selles, et ma pole kunagi olnudki kellegi Bella. Ma pole ennast kunagi samastanud ühegi raamatutegelase, filmikangelase või muu taolise elemendiga kuna ma pole kunagi tundnud ennast millegi osana, ma olen olnud alati eraldiseisev, kõigest, kõigist, võib-olla välja arvatud mina ise.
Aga ikkagi miks just Videvik, tegu on ju mingite tobedate armuromaanidega, sellele lisatud veel vampiirid ja libahundid, lausa naeruväärne, ülepaisutatud, üledramatiseeritud ja lapsik, aga siis meenus mulle Holden Kuristik Rukkis ja Taavi ning Pratchy Mort ja Kristofer, miks just kõikidest Pratchy raamatutest see mu lemmikuks on saanud ning ilmselgelt on sama ka Videviku raamatutega ja L-ga. Ma kuulun, kui just mitte otse, siis kasvõi kaudselt millessegi, mis mulle meeldib, või see millesse ma kuulun peab olema ilmselgelt miski, mis mulle meeldib.
|
